Hans Christian Andersen
soojalt vastu. Ühel peol kohtus ta esmakordselt Charles Dickens’iga, see tähendas
Andersen’i jaoks väga palju, sest Dickens oli tema tolleaja kõige suurem iidol. 10 aastat
hiljem külastas ta Suurbritanniat uuesti, põhiliselt sellepärast et kohtuda Dickens’iga uuesti.
Ta jäi peatuma Dickens’ite juurde viieks nädalaks, mis vihastas perekonna välja ning
Charles Dickens peatas kogu kirjavahetuse Anderseniga.
1872. aasta kevadel Andesren kukkus oma voodist nii õnnetult, et saadud vigastused ei
paranenud kunagi täielikult. Üsna kohe peale seda hakkasid ka ilmnema märgid, mis viitasid
maksavähile. Oma surma ajal oli ta rahvusvaheliselt väga armastatud ja Taani valitsus toetas
teda ka stipendiumiga, mida nimetati „rahvuslikuks aardeks”.
TSITAADID
5
„Elu iseenesest on kõige ilusam muinasjutt”