"andaluusialikud" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Laial vahemaal rahva ja lõkke vahel tantsis noor tütarlaps. Kas too noor tütarlaps oli inimene, näkineid või ingel, seda ei saanud Gringoire, see skeptiline filosoof ja irooniline poeet, esimesel silmapilgul kindlaks teha, nii võlutud oli ta silmipimestavast nägemusest. Tütarlaps polnud suur, aga ta näis pikk oma sihvaka ja saleda piha tõttu. Ta oli tõmmu, küll aga võis aimata, et päeval oli ta ihul andaluusia ja rooma naiste ilusat kuldset helki. Ka ta väikesed jalad olid andaluusialikud, graatsilised jalatsid ümbritsesid neid kitsalt, kuid mugavalt. Ta tantsis, keerles ja tiirles vanal pärsia vaibal, mis lohakalt ta jalgade alla oli heidetud, ja iga kord, kui ta särav nägu keerutusel mööda vilksatas, pildus ta oma suurtest mustadest silmadest välkusid. Kõigi pilgud tema ümber olid pingul, kõigi suud lahti; ja tõepoolest, kui ta nii tantsis kuljustrummi saatel, kaks ümarat ja puhast käsivart üle pea sirutatud, ise peen, habras ja elav