Kaheteist tahvli seadused
Seaduste keel
Kaheteistkümne tahvli seadused olid kirja pandud arhailises ladina keeles, mida
keelefilosoofid kutsuvad ,,formaliseeritud keeleks" (Meyer 2007, lk 44). Seaduste
vorm, stiil, sõnad ja süntaks oli palju väiksem kui tavakeeles (Bloch 1989, lk 25).
Näiteks esimese tahvli kuues seadus kehtestab ,,Rem ubi pacunt, orato,"1 mis
tähendab, et kui kohtus ,,kaks osapoolt leiavad kompromissi, siis magistraat
kuulutab selle välja." (Leges Duodecim tabularum, ancientrome). Ilmselt olid
seadused lakooniliselt kirja pandud selleks, et need oleks lihtsasti arusaadavad ja
jääksid rahvale hästi meelde. Kividele pidid mahtuma mitu seadust ning seepärast
ei olnud võimalik seadusi väga pikalt lahti kirjutada.
Seadused olid kirjutatud eripärases rütmis, mida on nimetatud ,,carmeni-stiiliks" või
,,seaduslikuks etiketiks" (Norden 1939, lk 91-106) Seadustes kasutati palju
alliteratsiooni ja assonantsi. Näiteks ,,ex ea familia, inquit, in eam familiam." Samuti