divergents kajastab hübriidse genoomi saatust meioosis (Kullman, 2000, 2002b). Kottseente Peziza varia ja P. violacea kompleksi liikidel võib leida polüspoorsetest kultuuridest heteroploidseid hüüfe (avaldamata andmed), seetõttu võib kahtlustada neil paraseksuaalse tsükli olemasolu. P. varia ja P. violacea kompleksi liikidel esineb konidiaalstaadiumis anamorf Oedocephalum sp. (Öpik, 1998). Tuleks kontrollida, kas monospoorsete tüvede ristamisel kultuuris esineb anastomoose, tuumade liitumist ja haploidiseerumist ning koniidide DNA-sisalduse heteroploidsust (NB! sugulisel paljunemisel liituvad tuumad alles viljakehas, vahetult enne eoskoti teket). P. varia ja P. violacea kompleksid erinevad oma paljunemistüübi poolest. Esimene on homotalne, teine heterotalne (Weber, 1992). Valitseva seisukoha järgi on sugulise paljunemise puudumine taandareng (Yun et al., 1999). Võimalik, et paraseksuaalsusest tingitud
kuid on kapillaaride koguvalendikust väiksem. Keha iga piirkond või elund saab tavaliselt verd mitmelt veresoonelt. Kõige suurema läbimõõduga soon on peaveresoon, väiksemad on lisa- ehk kõrvalveresooned, kollateraalid. Paljud arterid on omavahel ühenduses ühendavate veresoonte anastomooside varal. Anastomoosid on olemas ka veenide vahel. Verevoolu lakkamisel ühes veresoones suureneb verevool mööda kollateraale ja anastomoose. Lisaks olemasolevatele võivad areneda uued kollateraalid ja anastomoosid. See taastab elundi või kehaosa normaalse vereringe. Süda. Süda on koonusekujuline õõnes lihaseline elund, mis asub eesmises keskseinandis, suuremalt jaolt rinnaõõne vasakpoolses osas. Inimese süda on tema rusika suurune ja kaalub umbes 300 g. Südamel eristatakse laia osa põhimikku, kitsenenud osa tippu ja kolm pinda eesmist, tagumist ja alumist. Südame põhimik suunatud üles ja taha,
Ka tubulaarsed epiteelirakud võivad toota aineid, mida sekreteeritakse valendikku. Need eritatakse uriiniga välja. 3.2.1. Glomerulaarfiltratsioon: mõiste, mehhanism, regulatsioon, mõjutavad tegurid. Mõiste. Glomerulaarfiltratsioonil – esmasuriini moodustumine vere filtreerumise tulemusena läbi glomerulaarse kapillaari seina Bowmani ruumi. Mehhanism. Neeruarter voolab aferentsesse arteriooli, mis jaguneb mitmeks glomerulaarseks kapillaariks. Kapillaarid moodustavad omavahel anastomoose (tekib glomeerul) ja lõpuks moodustavad eferentse arteriooli, mis juhib filtreeritud verd glomeerulist eemale. Glomerulaarsel kapillaaril on 3 kihti: 1) endoteel – 2) basaalmembraan ehk glomerulaarne basaalmembraan GBM – rakke pole, koosneb glükoproteiinidest (laminiin), tüüp IV kollageen jne. GBM omakorda koosneb 3 kihist – 3) vistseraalne epiteel – seal on ka podotsüüdid. Põhiline filtratsiooni edasiviivaks jõuks on hüdrostaatiline rõhk verekapillaaris. Kui
annaabi.ee 
