Samas kasutati neid tehnoloogiaid kaasaegsetes v34, v90 ja v92 protokollides, mis olid nii keerulised, et modemite rakendamine osutus ebapraktiliseks ning selle asemel kasutati digitaalse signaali protsessorit ja rakenduspõhiseid integraallülitusi. See muutis modemid omamoodi varjatud süsteemiks. Lisaks tutvustati suurenenud pakkimist ja vigade paranduskava uusimas protokollis, mis nõudis modemilt endalt töötlemist. See muutis analoogmodemite konstruktsiooni peaaegu võimatuks, eriti kui üritati saavutada ühilduvust vanemate protokollidega kasutades täiesti erinevaid modelleerimiskavasid. Kui modemid hakkasid toetama neid standardeid, siis muutusid nad üha keerulisemateks ja kallimateks. Siinkohal ei või mainimata jätta mitmeid vastuolulisi standardeid, mis ei sobinud omavahel nagu näiteks mitmed 33.6K (v34) ja 56k protokollid. Sama funktsionaalsust võimaldades nagu oli riistvara modemitel oli see murdosa hinnast ja
sekundit, võrrelduna 20-30 sekundiga tavalise modemside korral. Nii kohalikud kui kaugekõned töötavad ISDN-side korral kiirusega 64 kbps (Põhja-Ameerikasse võib kiirus olla ka 56 kbps) olenemata sellest, mitut «telekomi» see side läbib. Eelpoolmainitut kokku võttes võib öelda, et üldiselt toimib 56kbps analoogühendus ainult koos digitaalse süsteemiga (keskusega) ning mitte terminalist- terminalini variandis ega tavaliselt ka mitte rahvusvahelises sides. ISDN ja Analoogmodemite võrdlus ISDN: OLEMUS JA AJALUGU Digitaalse telefonisüsteemi ajalugu ulatub ise palju kaugemale. Kõigepealt toimus üleminek analoogjaamadelt digitaaljaamadele. Digitaaljaam kujutab endast süsteemi, kus telefonist tulev analoogsignaal muundatakse jaamas digitaalseks ja sealt edasi kantakse kõne juba digitaalkujul. Selline tegevus võimaldab muuhulgas reaalajas veaparandust ja tagab üsna hea kõnekvaliteedi. Et telefoniliinid on maailmas üld
annaabi.ee 
