V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Ta jäi seisma, pööras kelladele selja ja kükitas
kiltkivist varikatuse taha, hakates tantsijannat üksisilmi vahtima sama unistava, õrna ja
pehme pilguga, mis juba kord varem ülemdiakoni jahmatama oli Pannud. Unarusse jäetud
kellad jäid kõik korraga Seisma suureks kurvastuseks kellahelina sõpradele, kes seda
Vahetajate sillalt mõnuga kuulasid ja nüüd hämmastunult minema läksid, nagu penid,
kellele konti näidatakse, aga kivi antakse.
251
IV. 'ANAKH
Dhel ilusal hommikul samal märtsikuul, vist oli see laupäeval, 29-ndal, püha Eustache'i
päeval, märkas meie noor sõber skolaar Jehan Frollo du Moulin riidesse pannes, et ta
rahakukkur püksitaskus ei kõlise enam. «Vaene kukkur,» hüüdis ta seda taskust välja
tõmmates. «Kuidas! Mitte ühtki krossi! Kuidas need täringud, õllekannud ja Venus küll sind
jumalatühjaks on teinud! Näe, kui tühi, kortsus ja vedel sa nüüd oled! Nagu fuuria rind! Ma