Hilisemas zoroastrismis muutus Mithra looja "alluvast" tema kehastuseks ja kõiketeadvaks hingede kohtumõistjaks. Mitrat/Mithrat mainitakse midjanite ja hetiitide rahulepingus aastast 1400 e. Kr, kus teda kutsutakse koos teiste jumalustega leppe tunnistajaks ja garandiks. Mithra kultus levis Väike-Aasias pärslaste, Aleksandri ja tema järeltulijate impeeriumi võimu all. 3. sajandiks eKr oli kujunenud uskumus, et Mithra on ema-jumaluse Anahita järeltulija. Anahitat on nimetatud ka neitsilikuks emaks. Partlastest valitsejad Armeenias olid Mithra preestrid ning seal maal püsis vastav kultus kõige visamalt. Ajaarvamise vahetuse paiku levis Mithra kultus roomlaste seas ning arvatavasti 8 mõjutas ka varakristlikku õpetust ja mütoloogiat. Mithrale kui valguse andjale pühendatud pidustusi peeti pärast talvist pööripäeva, kui päevad hakkasid muutuma pikemaks
annaabi.ee 
