Muinas-Eesti sõjandus
on sinna lisaks kaasa haaranud ka ammunooled. Erinevalt tavalistest
ammunooleotstest on Eestist Viljandist (1223. a piiramisest) leitud ka erandlikult
suured ja raskemad ammunooleotsed. Kaalult on need tavalistest
ammunooleotstest u 3 korda raskemad.
Ammunooli pole 13. sajandi algusest mitte kusagil säilinud. Siin-seal on olemas
hilisemast ajast, kuid ei ole teada, millisel määral nad sarnanesid. Ammunoole
tunneb vibunoolest kenasti ära, kuna tagumine ots on ammunoolel erinev.
Vibunoolel on olnud kolm sulge, ammunoolel kaks. Tagumises osas on vibunoolel
väike sälk sees nööri jaoks, ammunool on tagant kitsam.
Ammunoole valmistamine: nooli ei saanud teha oksast, vaid selleks valiti
jämedam puupakk (u poole meetrise läbimõõduga). Sobis selleks näiteks tamm,
Kesk-Euroopas kasutati ka pööki, Norras on kasutatud küllaltki palju kaski,
Venemaal on kasutatud enamasti okaspuid. Tõenäoliselt lõigati või saeti see
annaabi.ee 
