Artur Alliksaare elust
oopiumiurgaste alaliseks külastajaks ja hiljem jagas maailmaga oma
küllaltki kummalisi täheldustõike. Nende kohaselt olla ta mõnikord
oopiumist tekitatud deliiriumis paari tunni jooksul detailselt korranud oma
möödunud elukäigu kõiki juhtumeid ja seiku, alates varajasimast
lapsepõlvest. Midagi samalaadset toimus ka minuga viimastel kuudel.
Tunnete ja elamuste võrratus teravuses ja täpsuses ma külastasin uuesti
kõiki ammunimetatuid mängumaid, lahingupaiku, inspiratsioonihetki ja
armastuse asemeid. Olid pühitud piirid ja ümber asetatud sidemed
kujutelma ja tõeluse vahel. Ma põlesin uut korda vanade afektide tules,
nautisin oma unijoovastute võite, kannatasin psüühi suurima, füüsilises
kajastuva kannatusega ja tegin lõppeks järelduse, et tunnetuse igavene
taastulek on sama paratamatu ja murtamatu nagu tunnete egiid
maailmade eksistentsi kohal.... .“(Lisa 2, lk 33)
annaabi.ee 
