V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
»
Gringoire vaikis, jäädes ootama oma kõne tulemusi. Tütarlapse silmad olid maha löödud.
«Phoebus,» ütles ta poolkõvasti. Siis pöördus ta poeedi poole: «Mis tähendab sõna
«Phoebus»?» _Gringoire ei saanud aru, mis seos sel küsimusel oli ta kõnega, aga ta polnud
sugugi pahane, et võis oma teadmistega hiilata. Ta vastas uhkustava tooniga:
«See on ladina keele sõna ja tähendab päikest.» *
99
«Päikest!» hüüdis mustlasneiu.
«See on ühe väga ilusa ammulaskja nimi, kes oli jumal,» lisas Gringoire.
«Jumal!» kordas mustlastüdruk ja ta hääles oli midagi unistavat ja kirglikku.
Sel silmapilgul läks tal üks käevõru lahti ja kukkus maha. Gringoire kummardus ruttu, et
seda üles tõsta. Kui ta püsti tõusis, olid tüdruk ja kits kadunud. Ta kuulis, kuidas riiv ette
lükati. Väikest ust, mis nähtavasti naaberkambrisse viis, sai väljastpoolt kinni panna.
«Kas ta mulle vähemalt voodigi jättis?» pomises meie filosoof endamisi.