Jutuke - Õunkübarad
"
,,Ohtlikud?"
,,Kas sa tõesti midagi ei tea?"
,,Ema on mulle jutustanud vaid inimeste julmusest meie rahva vastu."
,,Hah! Milline totrus!"
Kira turtsus ja najatus vastu tamme puuluistunud tüve.
,,Tiivalised läksid esimesena tüli norima, lüües libahuntide ja harpüiadega karja. Kõik
jahtisid kui hundid uhkes üksilduses, ent kui satuti kokku, siis oli see laastav reid. Iga pere sai
tunda leinavat maiku."
,,Pühapäev... Iga pühapäev mälestavad inimesed ammukadunuid."
,,Sest neid oli nii palju, et ka siis, kui iga päev toimuksid matused, poleks võimalik olnud
kõikide eest palvetada. Koletised õiglane nimi."
,,Ja mina...?"
,,See voolab sinu veres, sinu soontes. Kuid midagi on sus teisiti. Su silmades pole kiskjat,
kuigi usun, et hea tahte korral saaksid meist kergesti jagu."
,,Ma ei oska veel."
,,Seda ei õpita, see on."
,,Ema ei rääkinud mulle kunagi sellest julmusest... Mul on tõesti kahju seda kuulda."
annaabi.ee 
