Loole tegi alguse klarneti väga huvitav sissejuhatus, kuid lugu ise oli väga kirglik ja ilus, poole pealt muutus lugu väga rõõmsameelseks. Pala tekitas tunde, nagu vaataks kodus televiisori ees mingit lõbusat reklaamklippi. Klaveril oli väga suur osa kogu loost, ühesõnaga klaver oli domineeriv pill. See oli midagi teistsugust, mida just igapäevaselt ei kuule. Oli näha, et loo esitajad ise väga nautisid, mida nad teevad. Nad on leidnud omale just selle millega nad tegeleda tahavad, ammendades publiku emotsioone, et iga järgnev esitus veel paremini teha. Mulle meeldiski see kõige rohkem, et Randvere oma emotsioone publikule nii silmnähtavalt edastas, mitte ei mänginud tuimalt oma osa ära. Johan Randvere on Eestis üks paljulubavamaid pianiste, kes on esinenud Eestis, Itaalias, Valgevenes, Soomes ja Hollandis. Ta on osalenud edukalt mitmetel rahvusvahelistel ja vabariiklikel konkurssidel. Sellel kontserdil musitseeris koos Randverega tuubamängija Madis Vilgats.
lubavad öelda, millised peavad olema sealsed elanikud. Vaieldamatult parimaks saab lugeda seda valitsust, mille all kodanike arv kõrvalise abita, sisserändeta ja kolooniateta kõige enam kasvab. Halvimaks aga seda, mille alluvuses rahvas väheneb ja välja sureb. Enamasti manduvad valitsused kahel viisil: kas siis, kui valitsus koondub väiksema hulga inimeste kätte, või siis, kui riik laguneb. Valitsus ei muuda ealeski oma vormi enne, kui ta pole oma jõuvarusid ammendades sedavõrd nõrgenenud, et lihtsalt ei suuda enam senist vormi säilitada. Riik võib laguneda kahel viisil: esiteks sel juhul, kui valitseja ei juhi enam riiki seaduste järgi ja kui ta usurpeerib suveräänse võimu. Teiseks laguneb riik juhul, kui valitsuse liikmed usurpeerivad eraldi võimu, mida nad peaksid realiseerima ainult kollegiaalselt. Kui riik laguneb, nimetatakse võimu kuritarvitamist anarhiaks. Eraldi võttes mandub demokraatia ohlokraatiaks,
annaabi.ee 
