Tõde ja Õigus II Terve tekst
küll läksid need kaks paari noori jalgu. Paistab ju kohe, kas lähvad mees ja naine või
amiseerijad, sest nende jalad astuvad hoopis teisiti. Ja kui siis vahel kostab veel naer või mõni
sõna, siis teame kõik. Kollased ja lakid läksid täna mööda, ütlen ma mõnikord emale, ja kollased
ütlesid tasakesi lakkidele: ,,Homme siis" ning lakid vastasid: ,,Kell kaheksa". Aga teate, mind
teevad inimeste jalad juba nukraks. Käivad ja käivad teised mõni aeg üheskoos, amiseerivad ja
naeravad ja siis ei käi enam, lähevad üksinda. Vahel kaovad mõlemad paarid, ei lähe enam
kunagi meie akna eest mööda ja siis mõtlen ma: kuhu nad küll on saanud? On nad läind teise
uulitsasse, teise linna, kuhugi võõrale maale, võib-olla surnuaiale, nii et mitte kunagi ei näe neid
enam oma aknast. Eks ole see kurb?"
,,Ja muidugi, see on väga kurb, kui tuttavad jalad ei lähe enam kunagi mööda," arvas ka Indrek
ja märkas äkki, et lapse pea oli raskelt tema rinnale vajunud