Massikommunikatsiooni ja Eesti ajakirjanduse ajalugu
sõnavabadusega, kes pidid rääkima partei huvides, kusjuures ka siin samastati partei
huvid ühiskonna huvidega.
Konstitutsiooniga piiratud sõnavabadus, hierarhiline meediasüsteem ja
kommunistliku partei majanduslik monopol kirjastamise, trükitööstuse ja
trükiste levitamise üle tagasid avaliku informatsiooni piiramatu parteilise
juhtimise ja kontrolli.
Nii keelatud materjalide loetelu kui ka mittesalajaste väljaannete trükkimise eeskirjad
olid kättesaadavad vaid kitsale ametnikeringile, seega teadsid ajakirjanikud,
kirjanikud jt, kes tegelesid avaliku info levitamisega, vaid kogemuse põhjal, mis läheb
läbi ja mis mitte. Salastamise eesmärk oligi luua ebakindlust, ebamäärasust ja hirmu,
et tugevdada enesetsensuuri ja kuulekust. Sellepärast võis toimetajatöödki pidada
üldisemas mõttes tsenseerimiseks, kuna asjatult riskida ei tahetud. (Lauk 2007).
Leebema tsensuuri tingimustes oli näha, kuidas kultuuriajakirjad püüdsid avaldada
annaabi.ee 
