Onomastika, nimekorraldus
muutmise seaduse eelnõu sai riigivanema kinnituse 13. juunil 1934 (RT 1934,
52, seaduse elluviimise juhtnöörid RT 1934, 56). Selle, pealkirja järgi
,,Nimekorralduse seadusega", vabastati võõrkeelsete ees- ja perekonna-
nimede muutmine järgnevaks kaheks aastaks igasugustest maksudest, v.a Riigi
Teatajas kuulutamise tasu. Nimemuute mõjuvad põhjused jäid endiseks,
lisandus võimalus muuta nime siis, kui soovitakse mitmest teisendist
ametlikustada ainult ühte. Seati piirangud nime valikule: ei tohtinud võtta
tuntud tegelase või üldtuntud sugukonna perekonnanime. Nimemuute
otsustajaks jäi siseminister, kes pidi kahtluse korral ära kuulama keeleteadlaste
arvamuse. Kehtima jäi endine kolmekuuline vaidetähtaeg. Uuendusena loodi
siseministeeriumis perekonnanimede kaitseregister, kuhu võisid oma nime 25
krooni eest lasta kanda need, kes olid oma nime eestistanud pärast 17.
detsembrit 1919