V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
»
«Kelle üle siis? Kaebealust ma ei näe.»
«See on üks naine, mu härra. Teie ei võigi teda näha. Ta on seljaga meie poole, rahvas
varjab ta ära. Vaadake, ta on seal, kus seisavad valvurid hellebardidega.»
«Kes see naine on?» päris Gringoire edasi. «Kas te 'a nime ei tea.»
«Ei, härra, ma tulin alles. Arvan ainult, et siin on tegemist nõidusega, sest vaimuliku kohtu
liikmed võtavad protsessist osa.»
«Noh,» lausus meie filosoof, «me näeme siis, kuidas
293
need ametiriides mehed hakkavad inimliha sööma; harilik vaatepilt.»
«Härra,» tähendas naaber, «kas te ei leia, et magister Jacques Charmolue on väga maheda
näoga?»
«Hm!» vastas Gringoire. «Ma ei usu mahedusse, kui tegemist on kokkupigistatud
ninasõõrmetega ja kitsaste huultega.»
Siin sundisid naabrid rääkijat vait olema. Kuulati parajasti tähtsat tunnistust.
«Armulised härrad,» seletas keset saali seisev vanaeit, kelle nägu nõnda riiete varju oli