"ametikepp" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

pikk rong missariietes preestreid ja valgetes kirikukuubedes diakoneid aeglasel sammul salme lauldes süüaluse poole. Varsti nägi süüdistatu ja kogu rahvas seda rongkäiku enese ees. Tütarlapse pilk aga kiindus sellesse, kes otsekohe ristikandja järel eesotsas käis. «Oo,» ütles ta tasakesi ja lõdises ise, «jälle tema, see preester!» See oli tõepoolest ülemdiakon. Vasakut kätt oli tal alamkantor, paremal kantor, ametikepp käes. Ülemdiakonil endal oli pea kuklas, silmad liikumatud ja pärani avatud, ning ta laulis valju häälega: «De ventre inferi clamavi, et exaudisti vocem meam, Et projecisti me in profundum in corde maris, et flumen circumdedit me.» 24 Silmapilgul, mil ta kõrge teravkaarvõlvi alt päevavalgele ilmus, seljas lai hõbedane kirikukuub musta ristiga, oli ta näost lausa kaame, nii et mõnelgi rahva hulgas mõte tekkis,