Keskaegne õigusteadus ja ülikoolid
sai üliõpilane hakata õppima arsti-, usu- või õigusteaduskonnas. Õppetöö toimus ladina
keeles ja kujunes välja oma terminoloogia, mis suures osas püsib tänapäevani. Ühe aine
õpetajad moodustasid teaduskonna. Ülikooli juhtis rektor, juht või valitseja. Tavaliselt valiti
rektor ainult üheks semestriks. Uus rektor seati ametisse pidulikul jumalateenistusel. Vana
rektor pani uuele rektorile pähe sametist mütsi ja andis võimu sümbolina üle hõbedase
ametikepi ja ülikooli põhikirja.. Rektori põhiülesanne oli uute üliõpilaste nimede kandmine
matriklisse, samuti ülikooli varade haldamine, pidulike koosolekute juhendamine,
kohtumõistmine akadeemilise pere liikmete üle ning ülikooli ja linna vahel olevate
probleemide lahendamine. Rektori töö ei olnud tasustatud, tegemist oli auametiga.. Pidulikel
üritustel kõndis ikka rektor peapiiskopi või piiskopi kõrval. Palgal olid kõik rektori abilised
nagu prorektorid, sekretärid, notaariused
annaabi.ee 
