Sissejuhatus sotsiaalpoliitikasse
Pärast sõja lõppu keskendus riik hoolekande valdkonnas Vabadussõjast osavõtnute
probleemide lahendamisele (invaliidistunud isikute ja langenute perekondade eest
hoolitsemisele).
Tsiviilisikute abistamine jäi varasemast enam ühiskonna madalama tasandi (kogukonna)
ülesandeks.
O Eesti hoolekanne tugines 1920ndate alguses suures osas välisabile.
O 1922. a asutas Ameerika Punane Rist Tallinnas, Tartus ja Narvas arstlikke nõuandlaid
ja ambulatooriume. Kõik need asutused anti hiljem üle kohalikele omavalitsustele.
EW perioodil oli sotisaalpoliitika üsna sarnane kaasaja poliitikaga. SARNANE: Esmast
hoolekande kohustust kandsid ja jäid kandma perekonnaliikmed. ERINEV: töövõimelisele
isikule abi andmine laenuna, mitte toetusena. Kõigil abisaajatel oli töötamiskohustus.
3. Sotsiaalpoliitika põhimõtted ENSV perioodil
Eesti NSV aegse põhiseaduse alusel: