Nümfid ja metsade drüaadid hoolitsesid lapsukese eest väga hästi. Kõik aga kartsid et Kronos võib kuulda lapse nuttu, seepärast alati kui pisike nutma hakkas tegid Kureedid niipalju kolinat, et see mattis enda alla lapsukese nutuhääle. Ka metsaasukad armastasid väikest jumalat. Isegi mesilased tõid Zeusile iga päev oma imemagusat mett. Kits Amatheia tõi aga noorele jumalale kõige rohkem kasu. Ta armastas väikest Zeusi nagu oma tallekest. Ka Zeus armastas Amaltheiat väga. Ühel päeval murdis Zeus kogematta Amaltheia sarve. Oma teo heastamiseks muutis noor jumal murtud sarve küllussarveks-sellest voolas välja kõik mida hing ihaldas. Zeus kasvas nägusaks, tugevaks ja vapraks. Vapruses ja tarkuses ei old kedagi temaga võrdset. Ühel päeval rääkis Kotkas Zeusile Kronosest. Kui kartmatu Zeus kuulis mis Kronos oli ta vendadega teinud otsustas ta, et Kronos tuleb tõugata jumalate aujärjelt. Zeus lahkus kohe Kreetalt
abiks. Koguni mesilased näitasid oma armastust tillukese Zeusi vastu, tuues talle iga päev oma imemagusat mett. Kuid loom, kes noorele jumalale kõige rohkem kasu tõi, oli püha kits Amaltheia. Ta armastas väikest Zeusi nagu oma tallekest, andis temale oma piima ning ümbritses teda hella emaliku hoolega. Püha kits valvas, kui laps mängis, ja ei lahkunud tema kõrvalt kunagi. Kuidas küll Zeus Amaltheiat armastas! Miski ei teinud teda õnnelikumaks kui kitsega mängimine ja tema selga ronimine; ja Amaltheia, pikameelne ning heasüdamlik loom, nagu ta oli, talus kannatlikult kõiki ta mänge. Ühel päeval aga haaras noor Zeus mänguhoos kitse sarvest kinni ning tema jõud oli nii suur, et sarv murdus lahti ja jäi talle pihku. Vaene Amaltheia oli sügavalt õnnetu ja vaatas Zeusi etteheitvalt. Noor jumal kahetses südamest oma ennatut tegu,
annaabi.ee 
