TÜ biokeemia õpik
jt.) ja saavad seetõttu oma p-elektrone ära anda kovalentse sideme moodustamiseks. Sõl-
tuvalt prootonit siduvast heteroaatomist alustsentris eristatakse: ammoonium-, oksooni-
um-, sulfooniumaluseid;
π-alused: orgaanilised ühendid, mille prooton-siduvaks alustsentriks on kaksiksideme π-
elektronid: alkeenid, alkadieenid jne. π-aluste aluselisus on suhteliselt madal, kuna
prootoni sidumine alustsentriga toimub pärast π-kompleksi teket, s.o. pärast π-
elektronide lülitumist kompleksi.
Ka aluselisuse kvantitatiivseks hindamiseks kasutatakse suurust pKa: mida väiksem on pKa,
seda nõrgem on vastav alus. Kõik ülaltoodud faktorid, mis mõjustavad happesust (asendajate
elektronegatiivsus, suurus, elektroonsed efektid ja ka konjugatsioon), mõjutavad ka
aluselisust, kuid vastupidises suunas, s.t. faktorid, mis vähendavad happesust, suurendavad
aluselisust ja vastupidi.