Mitmekeelne oskussuhtlus
Keeleseadusega on kehtestatud kirjakeele normi alus. Toimetajad
ja emakeeleõpetajad räägivad normikohase keelekasutuse vajadusest.
Ka tavalistelt inimestelt võib mingi väljendi kohta kuulda, et nii on
või ei ole „õige” või „lubatud”. Keeleteadlased seevastu otsivad oma
seaduspärasusi korpustest, ehk inimeste tegelikust suhtlusest. Ja lõpuks
teevad keelekorraldajad vahet normil ja normingul (Erelt 2002). Kas
siit mingi korrapära võiks leida?
Korrapära otsimist alustakski viimasena mainitud eristusest. Norm
ehk objektiivne norm on see, kuidas inimesed räägivad. Tuvastada
saab seda peaaegu loodusteaduslike meetoditega: kirjutatud tekstide
uurimise, inimeste suulise kõne kuulamise või nende küsitlemisega.
Just sellega tegelebki tänapäeva keeleteadus.
Ühe loomuliku keele norm on täpselt nii mitmekesine kui selle
keele kõnelejaskond. Paljudel teemadel on pea kõik kõnelejad enam-
vähem ühel nõul ja siis polegi millegi üle arutleda
annaabi.ee 
