Kreeka ja Rooma teater
mänguna ja riik ei võtnud enda peale selle korraldust. Atika komöödia kui kirjandusliku zhanri
kujunemise esimesed järgud olid antiikuurijaile tundmatud; nemad tundsid teda juba selles
kindlaskujunenud vormis, mida ta omas V sajandi teisel poolel. Tolleaegset komöödiat nimetatakse
(eraldamiseks tema hilisemaist vormidest) vanaks komöödiaks. Aristoteles viib komöödia alguse
tagasi "falloslike laulude alustajaile, millised laulud on tänini kombeks paljudes kogukondades".
"Falloslikud laulud" on laulud, mida kanti ette viljakusjumaluste, eriti Dionysose auks toimepandavail
rongkäikudel, kusjuures kanti fallost kui viljakuse sümbolit. Niisuguste protsessioonide ajal sooritati
pilklikke miimilisi stseenikesi, lasti lendu nalju ja sõimusõnu üksikute kodanikkude aadressil. Need on
samad laulud, millest omal ajal arenes satiiriline ja paljastav jamb. Kõik need mängud ja laulud loeti