Florence Nightingale referaat teooria
Florence tunnetas oma eripärast elu ülesannet ja koguaeg mõtles sellest. Veebruaris, aastal
1837 jalutas ta aias ja kuulis justkui kellegi häält „Sa pead tegema midagi väga olulist. Seda ei
tee keegi peale sinu“. Kuna Florence uskus jumalat, siis pidas ta seda sõnumit väga tähtsaks.
Ühel päeval külastas Florence üht Londoni varjupaika haigetele ja vaestele inimestele.
Niinimetatud „Tööliste maja“ olukord üllatas teda. Seal oli palju haisvaid inimesi mustade
õlgedest aluskottide peal ning nakkushaiged ja mitte nakkushaiged inimesed kõik olid koos.
Joobnud olekus põetajad istusid kasutult haigete kõrval, keegi ei hoolitsenud haigete eest.
Arstid kasutasid pantsiente kui katsealuseid loomi. Ei olnud midagi hullemat haigele vaesele
inimesele, kui sattuda sellisesse haiglasse, kust haige saadetakse ainult ühte kohta –
surnuaiale.
Florence jäi endale kindlaks, et tahab õena olla ja läks tööle haiglasse, kus ta töötas neli
nädalat