Liblikas
(näiteks emased külmavaksikutel ja tupslastel, paljudel emastel märslastel). Lõugadega
liblikatel ja samasoonelistel on tiivad sarnase soonestuse ja kujuga, erisoonelistel aga
on tagatiibadel vähem sooni kui eestiibadel. Tavaliselt on samasooneliste eestiivad
tagatiibadest laiemad ja enamasti ka pikemad, kuid leidub ka selliseid liblikaid, kelle
tagatiivad on eestiibadest laiemad (näiteks sambliklased). Tiivad võivad olla ka
sagarateks jaotunud, näiteks liblikatel sugukondadest Alucitidae ja Pterophoridae. Tihti
esinevad tiibadel ka pikemad või lühemad jätked - siilakud, tuntuim selline liik on
pääsusaba (Papilio machaon). Paljudel väikestel liblikatel on tiivad muutunud
kitsasteks, lantsetjateks ning ääristatud pikkade narmastega. Lennu ajal ühendatakse
tiivapaarid tagatiival paikneva vastava oga - kidaharjase - abil kokku, millega tagatakse
nende sünkroonne töö. Lõugadega liblikatel, samasoonelistel ning päevaliblikatel
kidaharjast pole.
annaabi.ee 
