Tõde ja Õigus II Terve tekst
aga see teine ei lasknud end sellest heidutada. Nüüd pöördus direktor kellegi teise poole. Aga
ka see näis andvat eitava vastuse. Sellest läks direktori kulm sootuks kortsu. Ta seisatas, nagu
peaks ta aru või nagu otsiks ta kedagi. Äkki tormas ta esimese laua alumise otsa juurde ja
karjus murtud vene keeles (isegi Indrek taipas, et direktori vene keel oli hoopis murtud):
,,Kopfschneider! Schinder! Miks pole all toas kedagi? Miks olete teie siin? Härra Maurus ütleb
tuhat korda: alttuba ei tohi kunagi tühi olla. Ikka võib keegi tulla, süda ööselgi võib, härra
Mauruse juure võidaks ikka tulla. Minu juures käib palju inemisi, mõistad? Palju! Inemine tuleb,
tahab härra Maurusele raha tuua, sest tema tahab õppima hakata, tahab universiteeti minna
tudengiks, -- aga teid pole all. Pole kedagi all! Alttuba on tühi. Kas oli alttuba tühi?" pöördus
direktor äkki Indreku poole.