Tiit Lauk humanitaar
Kohati
karedakoelise traditsionaalse džässi 45 asemele asusid suurte svingorkestrite elegantsed
harmooniad, virtuoossed soolod ja lihvitud koosmäng koos uudse rütmika – svingiga. Sellega
on seotud ka esmapilgul vastuoluline nähtus – koos bigbändide tähtsuse kasvuga muutusid
tähtsamaks ka üksiksolistid. Nii olid 1930. aastad ka suurte solistide ajajärk:
tenorsaksofonistid Coleman Hawkins ja Leon Chu Berry, altsaksofonistid Benny Carter ja
Johnny Hodges, pianist Teddy Wilson ja tõenäoliselt kuulsaim svingmuusik, “svingi kunin-
gas” klarnetist Benny Goodman.
Nagu eespool öeldud, on sving see vahend, mille abil saavutab džäss kõik selle, mis süva-
muusikas on saavutatud vormiarenduse tulemusena. Siit tuleneb ka üks põhjusi, miks džäss-
muusikud on vormi arendamise tagaplaanile jätnud. Teine oluline põhjus on aga selles, et