Tõde ja Õigus II Terve tekst
Ka Indrek pidi kaasa minema ja tema ametikohuseid pidi seni täitma keegi venelane.
,,Las venelane valvab ka vahel meie maja, kui meil enestel on tähtsamat teha," ütles direktor
Indrekule, ja raske oli mõista, mõtles ta seda tõsiselt või heitis ta pisut nalja.
Kirikusse oli ilmunud vana hallpea pastor, kes seisis, käed koos, ainuüksi altari ees, kui Maurus
oma karjaga sisse astus ja tema pastori lähedusse viis, kes ütles altaripildile viibates:
,,Armsad lapsed, see, kes selle pildi teinud, on nüüd surnud. Tema liha on surnud, aga tema
vaim elab selles Õnnistegijas siin altaril. Kummardagem seda elavat vaimu ja palugem surnud
liha eest."
Selle peale pööras pastor selja ja laskus põlvili, temast paar astet madalamal härra Maurus,
kelle eeskujule järgnesid ka kasvandikud. Aga venis pikk silmapilk, enne kui vana pastor hakkas
kõnelema, nagu oleks tal pisut jõust puudus