Seejuures arvab kõneleja, et väljendi vastuvõtja saab pragmaatilisest mõttest aru ning reageerib just nimelt sellele, mitte väljendi otsesele semantilisele sisule. Pragmaatikas kirjeldatakse vaadeldavat tüüpi suhtlusregulaarsusi nn kommunikatiivsete printsiipidena. 30. Kõneaktide teooria - John Langshaw Austin visandas 1950ndatel kõneaktide teooria, mida hiljem täpsustasid ja arendasid edasi John Searle ("Speech acts"; 1969), Paul Grice, Peter Strawson, William Alston jt. Austini kõnelemisteooria rõhutab varem mitte tõsiselt võetud asjaolu, et kõnelemine on alati ka tegevus ning on alati sõltuv konkreetsest olukorrast. See teooria mõjutas analüütilist keelefilosoofiat ja keeleteadust tugevalt, sest kõnetegude (performatiivsete kõneaktide) olemasolu heitis uut valgust kommunikatsioonile ning keele toimimisele. Performatiivne kõneakt on näiteks: "Käesolevaga kuulutan ma teid meheks ja naiseks" või: "Ma ristin sind ..."
anaphora, in terms of their characteristic contributions to the commitment/ entitlement potentials of sentences in which they occur.4 In any case, the centrality of epistemological notions to inferentialist theories--defense, support, justification, acceptance--suggests that the theories are closer in spirit to verification accounts than to Wittgenstein's original idea. See chapter 8. A somewhat different sort of "use" theory (Alston 1963, 2000; Barker 2004) is based on J. L. Austin's notion of "illocutionary force." But the latter concept will not be introduced until chapter 12. Now let us move on and look at a considerably different theory of mean- ing. Paul Grice's theory begins with the outrageous notion that language is a means of communication. Summary · "Use" theories have it that "meanings" are not abstract objects like propositions; a linguistic expression's meaning is determined by the
annaabi.ee 
