Platoni õpetus olevast.
liikumise seisundis ja millest demiurg kujundabki kosmose, st. oma korrapära kaudu
kaunina ilmneva terviku.
Samas on “materjal” kõiges vastandlik ideedele. Sel ajal kui ideed on mõisteliselt
identifitseeritavad, on “materjal” oma muutlikkuse tõttu mõisteliselt
identifitseerimatu. Kirjeldadagi on teda võimalik üksnes kaudseid teid pidi, kujundeid
kasutades. Selles mõttes on see “materjal” teatud “aloogiline” oleva aspekt.
Demiurg on nende kahe vastandliku poole ühendaja. Kosmos on siis järelikult ideede
koopia, mis on teostatud ideedele võõras “materjalis”.
Siit on tuletatav kosmose, “nähtava maailma”, kahesugune iseloomustus. Ühelt
poolt on see jumaliku ja hüvelise demiurgi, kes, nagu Platon ütleb, “ei tunne
kadedust”, looming – ning see annab positiivse iseloomustuse nähtava maailma
jaoks, kuhu tema looja ja loomiseeskujude hüvelisus peaks samuti edasi kanduma.