Kas selline katsetamine on õiglane ning kas sellisel viisil inimese tunneteni jõudmine annab kindla vastuse ja järelduse? Minu jaoks on inimese tundeid ja emotsioone hõlmavad katsed kõige keerukamad ja ka huvitavamad. Samuti saab ka öelda et need on kõige tähtsamad. Kuna mille uurimine saab olla veel põnevam ja vajalikum kui iseendi liigi elu ja käitumise uurimine?! Arvan, et S. Milgrami katse oli kõigi jaoks õiglane. Õige katsealune tundis küll süümepiinu, närvilisust ja alluvustunnet, kuid see väga väike hind teada saamaks kui kaugele üks isik minna võib. Olen kindel, et selliste katsetega inimeste uurimine annab kindla vastuse. Kui katsealust oleks täielikult kõikidest asjaoludest informeeritud, oleksid vastused olnud arvatavasti täiesti erinevad. Teades, et oled kontrollitav, mõtled kõik oma vastused, reaktsioonid ja käitumise läbi. Seega ei käitu nii nagu oleksid seda teinud päriselus, ilma pikema mõtlemiseta. Ainsad viisid inimese reaktsiooni nägemiseks
tema teenrid, kes aitavad isanda armust ja loal kuningriiki valitseda, või siis valitseja ja parunite poolt, kus parunid on seal vaid tänu oma suguvõsa kõrgele eale. Neil parunitel on oma alad ja oma teenrid, kes tunnistavad neid isandatena. Valitseja autoriteet on tugevam nendes maades, kus on valitseja valitsev ning tema teenrid. Ning kui allutakse kellelegi teisele, siis ei tunta tema vastu armastust ega alluvustunnet. Näiteks Türklase ja Prantsuse kuninga valitsemise erinevused. Türklase monarhia on valitsetud ühe sinjoore poolt, kõik teised on tema teenrid. Jagades kuningriigi sandzakkideks, määrab ta ametisse erinevaid haldureid ja paigutab neid oma suva järgi. Prantsuse kuningas aga on ametis, ümbritsetuna alamate poolt, kellel on omad eesõigused, mida kuningas tühistada ei saa.. Türklase riiki on raske vallutada, kuid võidetuna väga lihtne hoida. Prantsusmaaga on asjalood vastupidi.
annaabi.ee 
