keskuste nõukogudega, millest tähtsaim Petrogordid, kus omakorda tekkis võimuvõitlus enamlaste, vähemuslaste ja esseeride vahel. Tallinnas puhkesid rahutused märtsi alguses, kui massimiiting muutus korrarikkumiseks. Riik suutis alguses olukorra stabiliseerida - kuberneri asemele pandi komissar, kelleks sai Tallinna linnapea Jaan Poska Jaan Poska - liikus peamiselt vene seltskonnas, õigeusklik, nõudis oma alluvailt vene keele kasutamist seni, kuni seda nõudis seadus. Tema oli iseseisvusliikumise liitlane ja eestkõneleja. Autonoomiataotlus Eesti alad ühendati üheks, autonoomseks kubermanguks 26. märts - nii punaste, kui ta sini-must-valgete lippude lehvides, orkestri saatel marssis läbi linna 40 000 eestlast, sh 15 000 sõjaväelast. Eestlaste maa ühendati esmakordselt üheks administratiivseks üksuseks, Eestimaa
murti lahti (tollal vanglana kasutatud) Paksu Margareeta uksed, lasti sealt välja nii poliitilised kui kriminaalkurja tegijad ja pandi vangla põlema. Ajutine Valitsus suutis olukorra riigis esialgu stabiliseerida ja uued ametimehed kohtadele määrata. Kuberneri asemel hakkas Eestimaal keskvõimu esindama komissar, ja selleks sai Tallinna linnapea, vandeadvokaat Jaan Poska. Poska oli õigeusklik, liikus peamiselt vene seltskonnas ja nõudis oma alluvailt vene keele kasutamist (seni, kuni seda nõudis seadus), kuid ometi sai algav iseseisvusliikumine endale Poska näol tugeva liitlase ja eestkõneleja. Autonoomiataotlus Eesti rahvuslikud ringkonnad võtsid suuna Eesti autonoomiale demokraatliku Venemaa raames, mis eeldas muu hulgas eesti alade ühendamist üheks, autonoomseks kubermanguks. Ajutisele Valitsusele esitatigi vastav eelnõu, kuid Peterburis aimati selles peituvat separalistlikku tendentsi ja üritati asja kalevi alla lükata
annaabi.ee 
