Õiglus kui ausameelsus vs õigus Eesti Vabariigis kui JOKK*
Sisuline mõttevahetus riigi ja kodaniku/elaniku vaheliste suhete olemuse ning nende
suhete reguleerimise üle ei puudu päriselt, aga harva liginetakse debatis mõttele, et
ÜLE VAADATA JA LÄBI ARUTADA TULEKS RIIGI JA INIMESE VAHELISTE SUHETE
PÕHIALUSED. Mitte nii nagu nõukogude ajal, et üksikuid pisipuudusi suurepärases
sotsialistlikus süsteemis tohtis ju leida, aga süsteemi õigsuses kahtleja tunnistati
sisevaenlaseks või välisvaenlase käsilaseks või sundravile allutatavaks
skisofreenikuks.
Tuleb tunnustada viimasel ajal aktiveerunud kriitikat nii konkreetsete
õigusemõistmise episoodide üle kui ka seadusloome heitlikkuse üle. Ühiskond on
õiguskaitsesüsteemi probleemsusest häiritud, aga see süsteem on ennast niivõrd
tsementeerinud, et kõik süsteemis osalejad (peale ohvrite) on huvitatud ebaefektiivse
status quo säilitamisest ja selle õigustamisest. Kriitika annab tunnistust sellest, et
ühiskonna usaldus õiguskaitsesüsteemi vastu mureneb
annaabi.ee 
