mõistet „kaikamehed,“ öeldes, et ärme ole sellised - ka verbaalselt. Järgmistes lõikudes võtab Kaljulaid tugevama hoiaku ning väidab, et rahvusluse ja rahvusvahelistesse kogukondadesse kuulumisel ei ole mingit vastuolu. Siinkohal kasutab ta üsnagi jõulist retoorikat, öeldes otse välja, et sellist vastuolu ei ole. Ta nimetab sellist vaadet naeruväärseks ning läheb veelgi kaugemale, kasutades ütlusi, nagu: ropendav, hästi läbi nähtav ning toob isegi allusiooni - „kellele kuulub koera laip.“ Näpuga viibutamisest läheb ta üle tähelepanu juhtimisele tulevikku ning kutsub üles tegelema tõeliste probleemidega. Ta toob ka konkreetseid näiteid, millega peaks tegelema hakkama ning küsib retoorilisi küsimusi, viitamaks tuleviku eripäradele. Järgmiseks liigub kõne jälle tagasi poliitikute tampimisele ning kutsutakse üles loobuma teatraalsusest. Ülejäänud kõnest ei ole midagi ilmekat välja tuua.
Hamleti „Olla või mitte olla?”-monoloog mõjus viitena üldinimlikele valikudilemmadele. 1970ndate keskpaiku lavastas Mikiver Draamateatris nii radikaalset lääne dramaturgiat (John Arden, Kurt Vonnegut) kui ka Konstantin Trenjovi revolutsiooninäidendi „Ljubov Jarovaja” (1977) – viimane pakkus huvitavate näitlejatööde kõrval nii mõnegi kõneka kujundi, näiteks alatihti käsi peseva revolutsionääri kujus peituva allusiooni leedi Macbethile (Neimar 1996: 6). 1343. aasta maarahva ülestõusu ajast pärit nelja eestlasest kuninga lool põhinev Jaan Kaplinski näidend „Neljakuningapäev” tõstatas sümboolselt küsimuse rahvuslikust eneseteadlikkusest (see teema oli 1970. aastate kultuuris üldisemaltki aktuaalne); Mikiveri tõlgenduses (1977) jäi „Neljakuningapäev” aga ideoloogilise masinavärgi hammasrataste vahele, jõudes vaatajateni vaid 11 korda
annaabi.ee 
