Eesti kirjandus- ja kultuurielu 1960
peegeldavad kooli kui autoritaarset asutust. Kirjanikud kasutavad koolist ja õpetajatest
kõneldes vahedat satiiri. Tekkinud suund jätkub 70ndate proosas. Võrdlemisi irooniline J.
Rannapi "Agu Sihvka annab aru" paneb naeruks formaalse pioneeritöö ja näitab koolipoisse
ettevõtlike ning tragide maailmaavastajate ja katsetajatena, kutsudes täiskasvanuid neid
mõistma. Eriline on teose vorm lapse poolt kantseleikeeles kirjutatud seletuskirjad. Valitud
vorm ja alltekstilisus tegi raamatu ka täiskavanu jaoks lõbusaks lugemiseks.
Mudilaskirjanduses võib täheldada lapsekeskse mõtteviisi taasilmumist. Süüvitakse
väikelapse hingeellu. Hellahingelise kaltsunuku Sipsiku kõrvale tuleb mitte vähem
hellahingeline Pille-Riin ja teised. Lapsel on õigus olla ka "paha" ja öelda välja, mis talle ei
meeldi. Lastekirjanikud asetusid lapse sõbra positsioonile, nad usaldasid last ja kõnelesid
annaabi.ee 
