Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
B. 350).
Nii pidi see maaisandate huvides olema, vähemalt nii paistma, kui vasallidele, et neid enese
külge jäädavalt köita, pärismaalaste õigusi ja vabadusi kasvaval määral hakati ohvriks tooma.
Ordu kutsub pärast Durbeni katastroofi enesele toeks Saksamaalt vasalle igast seisusest kurelaste
maale, lubades neile maid kindlaksmääratud suuruses, vastavalt tulija seisusele (U. B. 362). Et
vasallidel õigus oli omale maakohti ehk mõisaid (allodia ehk curia) asutada, seks veel harimata
maad tarvitades või vabal kokkuleppel pärismaalastelt ostes, hakkasid nad eestlasi nende
päriskohtadelt ,,ähvardustega, löökidega, palumistega või maksuga" ära ajama (a. 1280, U. B.
467). Ikka suuremal määral andsid maaisandad laenuks pärismaalaste maid ning külasid ja
suurendasid nende kohustusi, niipalju kui seda lubas reaalsete jõudude vahekord. Paistab, et
esmalt ehk peaasjalikult külasid laenuks anti, milledel oli ühispõldusid.