Jaan Pühvel "Võrdlev mütoloogia", Vana Kreeka lühikokkuvõte
Astarte, mõnevõrra sulamis Väike-Aasia Kybelega.
Ilmselt olid peamised jumalakujud nimeliselt ja toimeliselt paigas teise aastatuhande lõpul, olles
seega põhiliselt helladi ajastu paikse ja sisenenud osise segunemise tulemus. Sellest järgust pärineb
kreeka usundi dihhotoomia algus ,,olümposliku" ja ,,ktoonilise" kult.tuse vastanuvus, millest
esimene taevalik ja valguselembelik, teine aga mullane ja allilmalik.
Zeus: sugukonnapealik, patriarhaalne peremees, abielus Heraga, kellega ta suguühe soodustab
viljakusemaagi. Nime poolest võrdub vana veda taevajumala Djausiga (indoeuroopa Dyeus). Zeus
on pilvekoguja, välguheitja ja vihmatooja ja üldiselt räigevõiatu jumalik jõupruukija, kuid samas
õigusemõistja, kes kaitseb vande pühadust. Kreeta Zeus oli mäekoopas varsul, mesilaste ja kitse
toidetud jumalapoeg, kelle Hesiodos töötles panteoni sugupõlvede järjestusse, aga kes tõeliselt