1933. aastast alates tegutses arhiivi juures Tallinna Ajaloo Selts; 1937. aastani täitis Linnaarhiiv ka Linnamuuseumi funktsiooni. Linnaarhiivi arendamisel teadusasutusena oli suuri teeneid Tallinnas sündinud taani päritolu ajaloolasel Paul Johansenil, kes pärast Leipzigi ülikooli lõpetamist asus 1924. aastal tööle linnaarhivaari abina. Aastail 1934 - 1939 oli Paul Johansen linnaarhivaar. Aastail 1923 - 1939 ilmunud Tallinna Linnaarhiivi väljaannete sarjas avaldati kokku üheksa allikapublikatsiooni. Aastail 1924 - 26 ilmus raearhiivi 1896. aasta kataloogi parandatud, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne; 1938. aastal valmis Kanuti gildi arhiivi kataloog. Järgnevalt oli kavas avaldada teatmikud ka teiste gildide, samuti raearhiivi uuema osa kohta, kuid need plaanid katkestas Teine maailmasõda. 1939. aastast peale sõltus Tallinna Linnaarhiivi edasine käekäik muutustest üldises poliitilises olukorras. Aastail 1939 - 40 võeti Linnaarhiivi lühikese aja jooksul üle hulk 1939
Katariina II tuli valgustuse mõjul mõttele, et peaks ka vene õigussüsteemi reformima. Sisuliselt see aga lõpuks mingit tulemust ei andnud. Tõsissemad sammud ekskvõimu poolt astutui alles 19. saj alguses tsaar Aleksandr I poolt, alustas õigusreformimist, (viidi läbi ka valitsusreform). Aleksandri ajal veel tulemusteni ei jõutud, kuid järgmine tsaar Nikolai I 1826 komisjoni, kes pidi tegelema siis selle õigusliku teemaga. Esimeheks sai mihhail speranski Mihhail Speranski- olulise allikapublikatsiooni väljanadmiseni- 1830. "Vene impeeriumi täielik seaduste kogu" 45 kõidet Balti provintsides kehtis ainult väike osa nendest seadustest- need, mis ei läinud vastuollu kohalike aadlike privileegidega. Balti provintsiaalõigus Olulisemad ümberkorraldused algasid 19 saj alguses (seotud talurahva reformidega 1802 ja 1804). Ka pärisorjuse kaotamine 1816 ja 1819. alates 1849-1865 anti välja mitu erinevat talurahvaseadust, millega oluliselt nende õigusi reformiti. 1860Nendatel anti välja
annaabi.ee 
