Jääjärvede setted on peeneteralised ning rõhtsa lasumusega. Neist kõige iseloomulikum on peamiselt Lääne-Eestis esinev viirsavi,mis on nime saanud kihilise ehk viirulise ehituse tõttu. Talvel settinud savikihid vahelduvad suvel moodustunud liivakihtidega. Viirsavi kasutatakse telliste,katusekivide ning drenazitorude valmistamiseks. Jääajajärgseid setteid eristatakse nende tekkeviisi alusel. Rannikualade liiv,kruus ja klibu on merelise päritoluga. Vähesel määral leidub ka eestis allikalupja(lubjarikkast põhjaveest sadestuv sete,mida saab kasutada näiteks happeliste põllumuldade lupjamiseks). Suurte astangute jalameil on raskusjõu toimel varisenud erineva jämedusega materjali. Lõuna-Eesti küngaste jalameil on nõlvadelt alla voolav vihmavesi kandnud savikaid uhtsetteid. Suurte veekogude läheduses on tuul kuhjanud liiva. Elutekkelised setted (turvas,muda) seostuvad eelkõige soode tekke ja arenguga. Inimtegevuse
tekkisid osalt eelkambriumis (vendiumi ajastul), peamiselt aga kambriumi, ordoviitsiumi, siluri ja devoni ajastul. Devoni ladestust nooremaid aluspõhja kihte Eestis ei esine. Aluspõhja kivimeid katab kvaternaari ladestu setteist koosnev pinnakate, mis koosneb jäälistest, jääjõelistest, jääjärvelistest, järvelistest ja meresetetest. Valdavalt on need liiv- ja savipinnased. Soostunud aladel leidub ka rohkesti turvast ja allikalupja. Aluskorra struktuuride tektooniline areng Iõppes Ida-Euroopa platvormil põhiliselt enne pealiskorra kihtide kujunemist, kuigi ka hilisema geoloogilise ajaloo vältel on teatud piirkondades esinenud tema pangaselist liikurnist . Aluskorra pealispind on Põhja- ja Kesk-Eestis üldiselt väikese lõunasuunalise kallakusega. Lõuna-Eestis Mõniste ümbruses aga tõuseb uuesti kõrgemale. Selline lasumus määrab pealiskorra kihtide samasuguse kallakuse.
annaabi.ee 
