Põhjavesi Põhjavett leidub kobedais kvaternaarisetteis, pealiskorra liiva- ja lubjakivides ning aluskorra kristalsetes kivimites. Rohkesti leidub põhjavett mattunud orge täitva moreeni liivakas- kruusakas vahekihtides. Lahemaal on nendes kihtides 65-100 m sügavuselt saadud survelist vett. Suur hulk vett on Lahemaa arvukates soodes ja rabades. Rabavesi on väga pehme ja väikese lahustunud mineraalainetesisaldusega, vee reaktsioon on happeline (alla pH 4). Enamus Lahemaa allikatest ja allikalistest piirkondadest on seotud paekalda serva ja karstinähtusega. Lahemaa Rahvuspargi territooriumil on 150 allikat ja 50 allikakaevu. Üks huvitavamaid karstivorme on Vasaristi salaoja. Vasaristi oja on Valgejõe vasakpoolne lisajõgi. Oja kaob maa alla Valgejõe Loksa teest 150 m loode poole väikese loopealse serval ja tuleb maa peale allikatena teisel pool maanteed. Maa-alune oja on üle 180 m pikk. Vormide poolest kõige rikkam Lahemaa karstiala asub Kalme orus endise samanimelise talu lähedal
läbivool, tugev eutrofeerumine, üsna kiire kinnikasvamine ning muda settimine. Esineb ka riimveelisi rannajärvi (sh Pärispea poolsaarel asuvad Maalaht ja Ulglaht), inimtekkelisi järvi (Oruveski, Laviku ja Ojaääre paisjärv), veega täitunud karjääre ning väiksemaid tiike (Linkrus 1998). Põhjavett leidub pinnakattes, pealiskorras ning aluskorra kristalsetes kivimites. Astanguline reljeef loob tingimused põhjavee väljumiseks allikatena. Suurem osa allikatest ja allikalistest piirkondadest on seotud Põhja-Eesti klindiga, mille jalamit mööda kulgeb allikate vöönd. (Arold 2005, Linkrus 1998) Suurimad sood on kujunenud Juminda poolsaare laguunjärvedest, millest suurim on Hara soo (747 ha). Rannikumadaliku vetevõrgu puhul on äärmiselt oluline roll ka merel. Suuremad lahed on Lahepere, Tallinna, Ihasalu, Kolga, Hara, Eru, Käsmu, Kunda ja Narva laht. Soome laht külmub üleni ainult väga külmadel talvedel.
annaabi.ee 
