jõudnud veebruari algupoolel, viimased hilisematel kevadetel aga pärast aprilli keskpaika. Pärast pesitsusaja lõppu hajub osa asurkonnast teistele läbipaistva pinnakihiga veekogudele: esmalt vanalinnud, hiljem noored, uidates ka mere ja suurte järvede ääres. Viimaseid isendeid nähakse novembrikuu jooksul, harvem detsembriski; üksikud viibivad jäävabade kiirevooluliste jõgede ääres kogu talve. Neid võib talve veetmas leida ka allikalistel, sealhulgas metsavahelistel kraavidel. 1976. aasta jaanuaris saadi teateid kokku 30 meil talvitava isendi kohta. Kuna kalad hoiduvad talvel tavaliselt sügavamale kui suvel, siis on sööstsukeldumisega saaki tabaval jäälinnul raskevõitu toitu hankida ja karmima pakase korral võib mõnigi talvitama jäänu nälja ja külmumise tõttu hukkuda. 1939/40. aasta eriti külma talve järelmina hukkus liigi Eestis juba üsna arvukaks
ning enamasti asendunud soostunud võsastike ja metsadega. Allikalised soostunud rohumaad ja allikasood Toituvad survelisest põhjaveest, mis allikatena maapinnale jõuab. Väga piiratud levikuga. Taimestik sarnaneb liigirikastele soostunud ja madalsookooslustele. Sagedamad taimekooslused on villpea niitja tarna, raudtarna, ümartarna ning pruuni sepsika skorpionsambla kooslus Eestis piiratud levikuga allikalistel aladel, ent niigi piiratud levikut on vähendanud kuivendamine. Tüübiline näide on Viidumäe allikasoo. Madalsoorohumaad Turbakihi paksus rohkem kui 30 cm. Tekkinud enamasti soometsadest karjatamise ja niitmise tagajärjel. Liigniisked, põuastel suvedel võivad olla üsna kuivad. Kasutuse lakkamisel muutuvad hõredateks soometsadeks eelkõige sookase, sanglepa lisandumise tõttu. Jagatakse liigirikasteks ja liigivaesteks
annaabi.ee 
