Suguvõsauurimine
Esimese süstemaatilise
õpiku avaldas 1788.a saksa ajaloolane J.C. Gatterer (eluaastad 1727 1799) (ENE 3: 131).
Laias laastus on genealoogia areng jagatud kolme etappi. Neist esimene periood langeb kirjalike
allikate eelsesse aega ja põhineb suulisel traditsioonil. Eriti hästi püsisid teadmised esiisadest
inimeste mälus siis, kui nad olid luulevormis. Sellistes saagades ja eepostes esineb kirjeldusi
omaaegsetest tähtsündmustest, mis teeb neist ajaloolaste jaoks väärtusliku allikaliigi (Must
2000:11).
Kokkuleppeliselt on genealoogia arengu teiseks perioodiks 11. 15. saj. See oli juba kirjalike
allikate, kroonikate, polüptikate (bioloogilist sugulust märkivad allikad) ja kapitulaaride (Frangi
kuningate ladinakeelsed seadused ja määrused) aeg. Koostati mitmesuguseid maksunimekirju,
toimusid suuremad revisjonid. Ennekõike pakub see periood uurimisainet vaid suursuguste
ülikusuguvõsade kohta. Linnade magistraatide (keskajast pärinevad kollegiaalsed linnavalitsused)
annaabi.ee 
