Ütlusfolkloor [vanasõnad ja kõnekäänud]
füüsilis-bioloogiliseks (II)
ja "kõrginimlikuks" e. mentaalseks, sotsiaalseks, abstraktseks (III).
Horisontaallõikes moodustub seega "elementaarse" olemise ala (I+II) ning ala (II)
on inimliku ja elementaarse ühisosa.
Vanasõnad on valdavalt ütlused inimese kohta, veel täpsemalt -- inimese mentaalsete ja sotsiaalsete
külgede kohta (mõistus, emotsioonid, suhtlemiseetika, ühiskondlik korraldus jne.). St. metafooride
sihtalaks vanasõnades on eelkõige ala III. Metafooride allikaladeks on vastavalt valitud need, mis
"kõrginimlikust" (mentaalsest, sotsiaalsest, abstraktsest) sfäärist või inimlikust sfäärist tervikuna
väljapoole jäävad: looma- ja taimeriik, muud loodusnähtused, asjad, füüsiline maailm üldse, st. alad
I ja II. Siit võib tuletada mõned üldreeglid, mille alusel vanasõnade metafoore mõistetakse (ja õieti
ka konstrueeritakse).
1. Kui vanasõnas öeldav laseb end juba oma välises, otseses tähenduses häireteta mõtestada, siis
annaabi.ee 
