20.-21. sajandi kunst
oligi siiralt huvitatud müstilistest ideedest nagu „lõpmatu“,
„defineerimatu“ ja „absoluut“ ning tema üheainsa rikkaliku
sinise värvitooni kasutus oli püüd vabastada vaataja
kõikidest pealesurutud tavadest ja ideedest, joonte
vangistusest – ning teed vabanemiseni suutis pakkuda vaid
värv.
Kleinil oli 1960ndatel „sinine revolutsioon“
Monokroomsusega katsetas ta ka enne Kleini sinist. Näiteks pani ta oma tööd
välja galleriis Gallery Colette Allendy aastal 1956, kuid ta pettus tõsiselt, kui
publik tema monokroomseid punaseid, kollaseid, roosasid ja siniseid õlivärve
tõlgendas kui mõnda uus ja revolutsioonilist sisekujundamise võtet. Alates sellest
ajast otsustas ta keskenduda vaid ühele värvitoonile – sinisele. Järgmisel näitusel
(1957) „Proposition Monochrome; Blue Epoch“ Apollinaire galeriis esitleski
ta 11 vaid sinist värvi lõuendit, mille optiline ja briljantne sinisus pälvis
palju tähelepanu