Immanuel Kant
Siin esitatakse taevakehade ajaloolise muutumise idee, mida uuritakse nende
tulevikuseisundite ennustamise eesmärgil. Arengu ideid jätkab ta ka töös „Küsimus
sellest, kas Maa vananeb, vaadelduna füüsikalisest aspektist“ („Die Frage, ob die Erde
veralte, physikalisch erwogen“) (1754), kus kuulutab optimistlikult „...Universum loob
uusi maailmu, et tasa teha talle mõnes kohas osaks saanud kahjud“. 1755 avaldas Kant
„Üldise loodusloo ja taevateooria“ („Allegemeine Naturgeschichte und Theorie des
Himmels“), kus ta esitas hüpoteesi päikesesüsteemi tekkimisest, arengust ja edaspidisest
käekäigust, mis olevat kujunenud „loomulikul teel“, kusjuures „maailmade kord ja ehitus
arenevad pikkamisi ja teatud ajalises järgnevuses olemasoleva loodusaine tagavarast...“,
sest „mateeria püüdleb algusest peale formeerumise poole“. Kanti kosmoloogiline
hüpotees tugines Newtoni mehhanikale ja kosmoloogiale ja neist tulenevale looduse kui