vaimuhaigeks, kuid mitte alati polnud süüdi vaimne tervis. Paljud nimetaksid enesetapjaid allaandjateks, kuid mina nii ei arva. Viirlaiu romaanis ,,Ristideta hauad" teeb Richard Kullerkann enesetapu, et säästa oma peret vangistusest ja sõpru mitte reeta. Teda ei ole aus nimetada allaandjaks, sest vaid tõeliselt alturistlik inimene ohverdaks teiste heaolu nimel enda elu. Ta oli kangelane, mitte alistuja! Kuid alati leidub ka allavandujaid. Lev Tolstoi teoses ,,Anna Karenina" annab peategelane oma kirele voli ning alustav abieluvälist suhet. Kõrgklass mõistab Anna hukka, kuna naine hülgas armuafääri pärast oma pere. Mõistes ka ise viga, teeb Anna süütundest enesetapu. Selline teguviis oli äärmiselt egoistlik. Igal inimsel on küll omad motiivid elu lõpetamiseks, kuid tuleks mõelda ka lähedaste tunnetele. On ju Sokrateski öelnud, et parem olla lahkarvamusel kogu maailmaga, kui üksi olles iseendaga.
Minu arvates üritas autor lugejale öelda, et meie ümber on inimesi, kes üritavad end teiste seas esile tõsta, kanda paremaid rõivaid, olla nii öelda kõrgemast klassist ehk näida olla teistest parem, kuid tegelikkus on küllaltki erinev, samas ka vaieldav. Enamasti tahetakse hüpata üle oma varju. Järmise planeedi asukaks oli joodik, kes tundis endas häbi. Häbi sellepärast, et jõi. Siinkohal on paslik tuua näiteid päriselust ning meie ümber toimuvast. Nimelt on enamus elule allavandujaid teinud elus suuri vigu, endale seda mitte tunnistamast. Nad üritavad unustada alkoholi abil seda, mida mäletavad, ehk põgeneda probleemide eest, selle asemel, et võidelda, elada täisväärtuslikku elu. See kõik põhjustab endas kurbust, seletamatut viha ning süüdlase otsimist kohast, kus tuleks kõigepealt vaadata otsa iseendale. Selle koha pealt olen autori näitega päri, alkohoolik üksikul planeedil, sest see teema on tänapäeval väga aktuaalne ning
annaabi.ee 
