V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Ta ei teadnud isegi seda, kui kaua ta juba siin oli olnud. Tuli meelde ainult mingi
surmaotsus kusagil kellegi kohta, siis see, et teda ennast ära viidi ja et ta külmetades üles
ärkas pimeduses ja vaikuses. Ta oli katsunud kätel edasi roomata, kuid raudrõngad lõikasid
310
pahkluusse ja ahelad kõlisesid. Ta sai aru, et ümber on paljas müür, all aga vesine põrand
ja kubu õlgi. Polnud lampi ega mingit õhuauku. Ta istus maha õlgedele, vahel ka, et asendit
muuta, allatuleva trepi viimasele astmele.
1
8
2
Kord oli ta katsunud loetleda neid tumedaid minuteid, mida veetilgad talle kätte mõõtsid,
kuid peagi katkes ta haiges peas see kurb töö ja ta vajus uuesti tardumusse.
Ühel päeval või ööl (mõlemad olid siin hauas ühte värvi) kuulis ta üleval pea kohal
kõvemat kolinat, kui seda vangivaht harilikult tegi talle leiba ja vett tuues. Ta tõstis pea ja
nägi üleval urka ukse või luugiprao vahel punakat valgust.