Allikaõpetus
Mingis mõttes võib küll Eesti
rahvastikustatistika alguseks lugeda kirikuraamatuid, mida siin samuti kui mujal Rootsi valdustes hakati 17. Sajandil pidama.
Kahjuks lõppes Rootsi aeg Põhjasõjaga ja korrektne kirikuraamatute pidamise komme ei jätkunud igal pool, eriti õigeusklikes
kogudustes. Siiski katavad kirikukirjadest välja kasvanud personaalraamatud suure osa Eesti elanikkonnast 19. sajandi keskpaigast
kuni 1940. Aastani. Alates 19. sajandist hakati isikuid registreerima ka allaliikmete nimekirjadesse, kus enamasti lähtuti 1858.
aasta revisjoniandmetest, kuid lisaks registreeriti valda saabumine ja lahkumine. Mõnesugust segadust tekitas tõsiasi, et 19. sajandi
lõpus, venestamise perioodil kirjutati kõik nimed ümber slaavi tähtedega,
mille tagajärjel mõnedki nimekujud muutusid. Linnades on elanike nimekirju peetud läbi aegade ja selletõttu on linnaelanike arvu
hindamine olnud täpsem