mõistavad, et kõige suurem ime sünnib inimeses endas. Harva istus Rembrandti molberti ees terveid, täies elujõus ja sisemiselt harmoonilisi inimesi. Tavaliselt kutsus kunstnik oma ateljeesse neid, kellega teda saatus kokku viis. Talle poseerisid Amsterdami kodanikud, juudi rabid ("Vana rabi"), mungad, vaesed teenijatüdrukud. Seejuures oskas Rembrandt rõhutada iga inimese individuaalsust: väsinud vaadet, tagaaetava ilmet, pisut kergitatud kulme või allalangenud suunurki, kokkusurutud huuli. Rembrandt eelistas vanema inimese nägu noorema omale. Enamasti portreteeris kunstnik elu raskuste all küüruvajunud põduraid rauku. Ometi ei maalinud Rembrandt mitte kunagi surevat või surnud inimest. Vanu, vaeseid ja abituid inimesi maalis Rembrandt nii, et igaüks mõistaks tema enda pihtimust: nad oleksid väärinud paremat saatust ("Vana mehe portree punases", "Vana naise portree").
ja kannatusi, vajadust kaastunde järele. Nad on väga tõsised, jälgivad vaatajat läbitungivalt, nagu tahaksid talle midagi iseendast rääkida. Tavaliselt kutsus kunstnik oma ateljeesse neid, kellega teda saatus kokku viis. Talle poseerisid Amsterdami kodanikud, juudi rabid ("Vana rabi"), mungad, vaesed teenijatüdrukud. Seejuures oskas Rembrandt rõhutada iga inimese individuaalsust: väsinud vaadet, tagaaetava ilmet, pisut kergitatud kulme või allalangenud suunurki, kokkusurutud huuli. Rembrandt eelistas vanema inimese nägu noorema omale. Rembrandti luigelaul, viimane hingeliigutuse-pilt on "Kadunud poja tagasitulek". See on vapustav stseen andeksandmisest, armastusest, leppimisest. Rembrandti ofordid ja joonistused on sama väärtuslikud kui tema maalid. Nagu maalimisel, nii ka joonistamisel kasutas Rembrandt mitmeid tehnikaid: joonistas sule, pintsli, pliiatsi, vahel koguni mõne improviseeritud tööriistaga - sellega, mis talle kätte sattus
annaabi.ee 
