V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
ilus munder kui teil, sama uhke nägu ja mõõk. Teie nimi on Phoebus, ilus nimi, ma armastan
teie nime, ma armastan teie mõõka. Võtke oma mõõk tupest ja näidake mulle.»
«Oo, laps!» vastas kapten ja tõmbas naeratades mõõga välja.
Mustlastüdruk vaatas selle pidet ja tera, uuris veetleva uudishimuga nimetähti mõõgaristil
ja suudles neid, öeldes:
«Sa oled vahva mehe mõõk. Ma armastan oma kaptenit.»
Phoebus kasutas jälle juhust, et suudelda korra tüdruku ilusat, allakummardunud kaela,
mille peale see üles hüppas ja punaseks läks nagu kirsimari. Preester oma urkas kiristas
hambaid.
«Phoebus,» ütles mustlastüdruk, «laske mul kõnelda. Kõndige natuke, ma tahaksin teid
üleni näha ja ka kuulda, kuidas kannused kõlisevad. Oh, kui ilus te olete!»
Kapten tõusis püsti, et talle meeldida, ja pomises rahuldatult naeratades:
«Olete teie ka laps! Ah jah, kallim, kas te olete mind paraadvormis näinud?»
«Kahjuks mitte!» vastas ta.
«Vaat see on vast ilus!»
1
6
annaabi.ee 
